Mündi väärtuse määravad kolm peamist faktorit: haruldus (kui palju neid vermiti), säilivusaste (kui kulumata see on) ja turunõudlus (kui palju kollektsionääre seda praegu otsib). Ainult vanus ei otsusta midagi – mõni 2000 aastat vana Rooma münt võib maksta vähem kui haruldane 20. sajandi Eesti sent.
Mitte mingil juhul! See on algajate suurim ja kõige valusam viga. Mündi kodune puhastamine, hambaharja või hambaorgiga kraapimine või kemikaalidega leotamine hävitab selle algse paatina ja tekitab mikroskoopilisi kriime. Kollektsionäärid eelistavad alati "ausat mustust" ja rikutud pinnaga mündi väärtus võib kukkuda kuni 90%.
Need tähistavad mündi kulumist. Näiteks UNC või MS tähendab täiesti ringlemata münti, mis on säilitanud oma algse rahapaja läike. VF tähendab, et münt on olnud pikalt käibes ja detailid on kulunud. Sama mündi hind võib UNC ja VF olekus erineda sadu või isegi tuhandeid kordi.
Karbistamine (ingl slabbing) tähendab mündi saatmist sõltumatusse rahvusvahelisse hindamisasutusse (enamasti NGC või PCGS). Sealsed eksperdid tuvastavad mündi ehtsuse, määravad täpse säilivusastme 70-palli süsteemis ja sulgevad mündi hermeetilisse turvakapslisse. See on turul ostja jaoks ülim usaldusmärk.
Suure tõenäosusega mitte. Enamik erikujundusega 2-euroseid münte lastakse ringlusesse miljonites eksemplarides ja nende väärtus käibest leituna on täpselt 2 eurot. Rikkaks teevad vaid väga madala tiraažiga riikide (nt Monaco, Vatikan) mündid või spetsiaalsed vermimisvead, mis on säilinud ideaalses (UNC) korras.
Hoia eemale tavalistest kontoritarvete plasttaskutest – need sisaldavad sageli PVC-d, mis eraldab aja jooksul hapet ja tekitab müntidele rohelise, söövitava kihi. Kasuta spetsiaalseid numismaatilisi happevabu albumeid, papist/kilest mündihoidikuid või plastikapsleid. Paberrahade jaoks on olemas spetsiaalsed inertsed taskud.
Avers: Mündi esikülg (tavaliselt riigivapi, valitseja portree või peamise sümboliga).
Revers: Mündi tagakülg (tavaliselt seal, kus on kirjas nimiväärtus ehk nominaal).
Serv: Mündi äär, mis võib olla sile, rihveldatud (triipudega) või tekstiga (nt "EESTI VABARIIK").
Laiemas laastus jah! Paberrahade kogumist nimetatakse spetsiaalselt bonistikaks ja ajalooliste väärtpaberite (aktsiad, võlakirjad) kogumist skripofiiliaks. Mõlemad suunad on numismaatikaga tihedalt põimunud ning meie kataloog katab ka need valdkonnad.
Alusta neljast põhitestist: kaal, läbimõõt, magnet ja visuaalne kontroll. Igal mündil on ametlik kaal ja täpsed mõõtmed, mida võltsijatel on raske täpselt tabada. Muretse endale täpne kaal (0,01 g täpsusega) ja nihik ning võrdle mõõtmisi ametliku kataloogiga. Isegi väike hälve võib reeta võltsingu.
Enamik hõbe- ja pronksmünte ei ole magnetilised. Kui münt, mis peaks olema hõbedast, tõmbub magneti külge, on tegu vale metalliga.
Visuaalne kontroll on sageli kõige paljastavam samm. Uuri kujundust hoolikalt, vajadusel luubiga, ja võrdle seda ehtsa eksemplari või kataloogipildiga. Näited:
5 marka 1926 – kui rihveldus on vale või puudub või lõvid näevad „naljakad" välja, on tõenäoliselt tegu võltsinguga.
1 kroon 1933 Üldlaulupidu – kui Ü-tähe täpid on puudu või valel kohal, viitab see võltsingule.
Jälgi ka tähtede kuju ja vahesid, kujutiste teravust ning pinna struktuuri. Hägused või „sulanud" detailid on tüüpilised võltsingutunnused.
Kahtluse korral kasuta alati professionaali abi – kogenud numismaatik oskab kinnitada mündi ehtsust ja väärtust.
Ära osta emotsiooni pealt. Vali alguses üks fookus (näiteks "Eesti Vabariigi mündid 1918–1940" või "kuld- ja hõbemündid"). Kasuta hindade võrdlemiseks ametlikke katalooge ja lõppenud oksjonite ajalugu, mitte eBay ulmelisi müügikuulutusi. Osta tuntud edasimüüjatelt või eelista alguses karbistatud (NGC/PCGS) münte, kus ehtsus on garanteeritud.