2024. aasta augustis sai valmis Toomas Kulli kolmas krooniraamat „Eesti krooni aeg. 20. juuni 1992 – 31. detsember 2010“. Trükiti sada nummerdatud ja autori poolt allkirjastatud eksemplari. Aga kõige huvitavam ei ole selle väljaande haruldus, vaid põhimõte, mis iga üksikut eksemplari koos hoiab.
Igas raamatus on kaheksa ehtsat Eesti krooni pangatähte, mis on paigutatud lehtede akendesse nii, et rahatähte saab vaadata mõlemalt poolt. Üheksas pangatäht on Eesti Panga originaalpakendis karbi kaane sees. Ja nende üheksa rahatähe seerianumbrid ei ole juhuslikud.
Seerianumber, mis on ühtlasi raamatu number
Kontseptsiooni on lihtne seletada ja väga raske teostada. Iga eksemplari üheksa pangatähe seerianumbri kolm viimast numbrit on omavahel identsed. Kui karbikaane kroonil lõpeb number kombinatsiooniga 082, siis lõpeb sellega ka iga rahatäht raamatu lehtedel, ühekroonisest viiesajakrooniseni välja.
Ja needsamad kolm numbrit ütlevad, mitmes eksemplar parasjagu käes on. Kombinatsioon 001 tähistab esimest raamatut, 100 sajandat. Järjekorranumbrit ei ole kuhugi eraldi trükitud. See on peidetud rahatähtedesse endisse.
Kollektsionäärile, kes on seerianumbritega varem tegelenud, on see tuttav mõttekäik viidud äärmuseni. Seerianumber muudab iga rahatähe kordumatuks esemeks, ja siin on sellest kordumatusest tehtud kogu väljaande ehituskivi. Sellest, miks seerianumbrid paberraha kogumisel üldse loevad, oleme paberrahade kogumise juhendis pikemalt kirjutanud.
Kuus aastat ja üheksasada pangatähte
Sada eksemplari korda üheksa pangatähte teeb kokku 900 rahatähte. Ja mitte suvalist 900. Igaüks neist pidi lõppema kindla numbrikombinatsiooniga. Autor alustas nende otsimist 2018. aastal, kohe pärast oma esimese krooniraamatu ilmumist, ja sai viimased kupüürid kokku alles 2024. aastal.
Kuus aastat tähendas suhtlemist Eesti krooni kollektsionääridega üle maailma, nii tuttavate kui ka täiesti võõraste inimestega. Puuduvate kupüüride leidmisel aitasid kaasa Eesti ajalehed, kes avaldasid autori pöördumisi.
Kõige keerulisemaks osutus 50-kroonine. Eesti Pank emiteeris seda nominaali ainult ühel korral, 1994. aastal, mis tähendab, et valikut lihtsalt ei ole: sobiva seerianumbriga eksemplarid on kas kellegi kogus või neid ei ole üldse. Viimane puuduv tükk oligi 50-kroonine, mille seerianumber lõppes kombinatsiooniga 100. Kui see leiti, oli raamat koos.
Kolmas raamat ühes sarjas
„Eesti krooni aeg“ ei ole autori esimene katse. 2018. aasta veebruaris ilmus „Eesti krooni originaalpangatähed 1991–2007“, pühendatuna Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale, samuti sajas eksemplaris. Ligi pooled sellest tiraažist kinkis autor Eesti muuseumidele, arhiividele, raamatukogudele ja koolidele ning Välis-Eesti seltsidele Sydneyst Portlandini.
Kingisaajate valik järgis rahatähtede endi loogikat. Viiekroonise esiküljel on maletaja Paul Keres, kes sündis Narvas ja elas Pärnus. Nii jõudis raamat nii Narva kui ka Pärnu muuseumi ning Paul Kerese Malemajja Tallinnas. Sama põhimõtte järgi said raamatu asutused, mis hoiavad Kristjan Raua, Karl Ernst von Baeri, Jakob Hurda, A. H. Tammsaare, Rudolf Tobiase, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni pärandit.
2019. aastal järgnes „Eestimaalaste oma krooniraamat 1992–2010“, pühendatud laulupidude 150. aastapäevale ja mõeldud eeskätt välismaistele bonistikutele. Ka sellest trükiti sada eksemplari.
Mida raamat pangatähtede kõrval näitab
Iga rahatähe juures on eesti- ja ingliskeelne lühitekst esi- ja tagaküljel kujutatu kohta, samuti andmed käibelelaskmise aja, numeratsiooni, originaalmõõtude, allkirjade andjate ja rahatrükikoja kohta. Rahatähed kujundasid Vladimir Taiger ning Urmas Ploomipuu, kelle käe all sündisid ühe- ja kahekroonine.
Huvitavam on aga võrdlusmoment. Iga rahatähe esiküljel oleva inimese kõrval on tema foto, Karl Ernst von Baeri puhul 19. sajandi gravüür. Tagaküljel kujutatud hoonetest ja loodusobjektidest on tehtud tänapäevased fotod, ja mis oluline: täpselt sama rakursi alt, mis rahatähel. Fotode autorid on Kaupo Kalda ja Peeter Tirman, kelle töö on viiekroonise juures.
Läbipaistvad vahelehed rahapurust
Raamatu üks omapärasemaid detaile on vahelehed. Need on tehtud dekoratiivpaberist, mille sees on purustatud Eesti paberkroonide fragmente.
Idee sündis 2011. aastal, kui kroonid vahetati eurode vastu ja käibelt eemaldatud kupüürid hävitati. Üks Tallinna paberipood sai Eesti Pangalt loa purustatud raha kasutada, ja materjal saadeti Nepalisse, kus sellest valati kolme eri paksusega paberit ning kuivatati kohaliku päikese all.
Nii on raamatus korraga kahes olekus sama valuuta: terved pangatähed akendes ja hävitatud kroonid paberi sees.
Kaheksasada käeliigutust
Raamat trükiti Tallinnas Kalamajas asuvas peretrükikojas. Aga trükkimine on siin vaid osa tööst. Ülejäänu on käsitöö.
Iga pangatäht pandi käsitsi plastümbrisesse ja asetati ükshaaval raamatulehe aknasse. Kaheksa rahatähte saja eksemplari kohta tähendab, et seda liigutust korrati 800 korda. Lisaks paigutati veel üks pangatäht igasse karbikaande, ja käsitööna valmis ka karbi rahapaberist sisevooderdus.
Kaks tabelit, mis teevad raamatust teatmiku
Raamatu lõpus on kaks tabelit, mis annavad väljaandele ka puhtalt praktilise väärtuse.
Esimene tabel koondab kõigi Eesti paberkroonide 406 seeriatähte koos väljalaskeaastatega ning selgitab asendusrahade ja PROOV-märkega rahade mõisted. Kroon oli maksevahend ligi 19 aastat ja Eesti Pank emiteeris pangatähti üheksal aastal: 1991, 1992, 1994, 1996, 1999, 2000, 2002, 2006 ja 2007. Nominaale oli kaheksa: 1, 2, 5, 10, 25, 50, 100 ja 500 krooni. Nende aastate ja nominaalide peale kogunes 406 erinevat seeriatähte, mille kokkukogumine on omaette kogumisteema.
Teine tabel loetleb kõigi saja eksemplari kohta, millised nominaalid, väljalaskeaastad ja seerianumbrid konkreetsest raamatust ja selle karbikaanest leiab. See on ühtlasi dokument selle kohta, kus üks osa Eesti kroonidest praegu asub.
Miks selline raamat korda läheb
Eesti kroon oli ametlik maksevahend 20. juunist 1992 kuni 31. detsembrini 2010. Euro tuli käibele 1. jaanuaril 2011 ja esimesed kaks nädalat kehtisid mõlemad rahad kõrvuti. Raamatu pealkirjas on lõpukuupäevaks 31. detsember 2010, viimane päev, mil kroon oli ainus maksevahend.
Krooni kurss oli algul seotud Saksa margaga (1 DEM = 8 krooni) ja alates 2002. aastast euroga (1 euro = 15,6466 krooni). Aga vahetuskurss ei ole see, mis krooni meenutama jääb. Krooni tuleku aastal 1992 oli keskmine brutokuupalk 549 krooni. Aasta ja poole pärast, 1993. aasta detsembris, oli see juba ligi 1306 krooni. Raamatus toodud võrdluse järgi maksis bensiiniliiter 3 krooni, diisel 2 krooni, takso kilomeetri hind oli 2 krooni, bussipilet 40 senti ja ajalehe kuutellimus 16 krooni. Just sellised numbrid hoiavad krooni inimeste mälus edasi.
Kroon ise ei olnud tavaline valuuta. Eesti rahasüsteem põhines valuutakomiteel, mis tähendas, et kõik Eesti Panga kroonikohustused pidid olema täielikult kaetud vabalt vahetatavate välisvaradega. Kattevaraks sai kuld, mille Eesti Pank oli enne 1940. aastat välispankadesse hoiule andnud ja mis tuli 1992. aastal eraldi läbirääkimiste teel tagasi nõuda. Krooni kurssi ei muudetud kordagi kogu selle 18 ja poole aasta jooksul, ka 2008.–2009. aasta kriisis mitte. Kroon läks käibelt täpselt sama kursiga, millega ta tuli.
Erakordne on ka see, keda kroonile ei pandud. Kaheksal nominaalil on kaheksa inimest: kunstnik, loodusteadlane, maletaja, folklorist, kirjanik, helilooja, luuletaja ja publitsist. Ühtegi poliitikut, riigipead ega sõjaväelast nende hulgas ei ole. Viiekroonine on ühtlasi maailmas ainus pangatäht, millel on maletaja portree.
Kroonipangatähti on samas alles palju. Eurole ülemineku hetkel oli ringluses krooni sularaha ligikaudu 6,6 miljardi krooni väärtuses ja Eesti Panga 2026. aasta teise kvartali andmetel on tänaseni ringlusest tagasi tulemata 28,4 miljonit pangatähte (36,6 miljoni euro väärtuses) ja 319,3 miljonit münti (6,7 miljoni euro väärtuses). Üksik kroon ei ole haruldus ega saagi olla. Haruldane on kombinatsioon: üheksa rahatähte, mille seerianumbrite kolm viimast kohta langevad kokku. Sellist komplekti ei teki juhuslikult ja seda ei ole võimalik tagantjärele juurde toota.
„Eesti krooni aeg“ on katse krooniaeg millekski käegakatsutavaks vormida, ja seda mitte reprodutseeringute, vaid päris rahatähtede kaudu. Sada eksemplari on väike arv ning paljude kollektsionääride jaoks jääb see raamat kättesaamatuks. Idee ise on Eesti bonistikas midagi, mida varem tehtud ei ole: üheksa rahatähte on omavahel seerianumbri kaudu seotud ja seesama side määrab ühtlasi raamatu järjekorranumbri.
Eesti krooni pangatähtede nominaalid, seeriatähed ja väljalaskeaastad leiab ka meie müntide ja paberrahade kataloogist.
Kas raamatut saab veel osta?
Tänase seisuga on raamat veel saadaval. Sajaeksemplariline tiraaž poelettidele ei jõua ja ostusoovi korral tuleb pöörduda otse autori, Toomas Kulli poole.